Sisemine rahu – koht, kuhu me tegelikult kõik tahame jõuda.
Mida kauem ma olen olnud enesearengu teekonnal, seda rohkem on mul tekkinud taipamisi. Vastuseid, mida ma olen nii kaua otsinud.
Ja üks suurimaid neist on see, et ma olen otsinud kõiki vastuseid valest kohast - väljastpoolt.
Tegelikult on kõik, mida ma olen otsinud, alati minus endas olemas olnud. On olnud juba enne, kui ma üldse sündisin. Ja ma ei usu, et ma olen ainus.
Ma arvan, et väga paljud meist veedavad suure osa oma elust midagi otsides - rahu, kindlust, tunnet, et “ma olen piisav”.
Miks me seda tunnet siis leidnud ei ole? Vastus on lihtne, me otsime seda valest kohast.
Seni, kuni sa mõõdad oma väärtust selle järgi, milline sa välja näed, ei tunne sa kunagi päris rahu. Seni, kuni su enesehinnang sõltub sellest, kui palju sa saavutad, jääb rahu alati järgmise eesmärgi taha. Seni, kuni sa vajad teiste kinnitust, ei saa sa päriselt iseendaga rahul olla. Seni, kuni sa püüad olla “piisav” teiste silmis, kaotad sa aina enam ühenduse sellega, kes sa tegelikult oled. Seni, kuni sa võrdled end pidevalt teistega, tundub alati, et midagi jääb puudu. Seni, kuni sa põgened oma tunnete eest - täites aega, saavutades, kontrollides - ei jõua sa kunagi sisemise rahuni.
Ja seni, kuni sa ei tunne ennast päriselt — oma hirme, mustreid ja haavu —
otsid sa rahu valest kohast.
Mis see sisemine rahu üldse on? Sisemine rahu ei tähenda seda, et su elu on täiuslik.
See tähendab, et sa oled kontaktis iseendaga ka siis, kui elu ei ole lihtne.
See on seisund, kus sa saad olla hetkes, sa ei põgene oma tunnete eest, sa usaldad iseennast ja sa ei sõltu enam nii tugevalt välisest kinnitamisest.
Kui sinu sees on rahu, muutub rahulikumaks ka sind ümbritsev maailm.
Sest sina muutud.
Ma olen olnud kohas, kus minu sees ei olnud mitte mingisugust rahu.
Ma ärkasin ärevusega ja läksin magama veel suurema ärevusega. Mul oli pidev tunne, et ma ei ole piisav. Et ma ei tule toime. Et ma olen maha jäänud. Ja see seisund hakkas kujundama kõike minu elus.
Ma tahtsin lihtsalt hetkekski vaikust enda sisse.
Ma mõtlesin, et äkki kui ma näeksin parem välja, siis ma saavutaks selle tunde. Hakkasin palju trenni tegema ja liikuma, kuid loomulikult läksin sellega äärmusesse ja ei andnud oma kehale absoluutselt võimalust taastuda. Ja see tegelikult tõi mulle hoopis vastupidise tulemuse. Ma nägin välja veel väsinum ja kurnatum, silmis oli veel vähem elu. Kaalu langemise asemel hakkas keha stressist ja koormusest hoopis kõike kinni hoidma ja ma tundsin, et nii halb ei ole ma kunagi välja näiinud. Mu kehas olid valud ja pinged, mida ei leevendanud ei venitamised ega massaaž. Ja ma mõistsin, et mida rohkem ma keskendusin välimusele, seda kaugemale ma endast liikusin. Sest ma ei kuulanud oma keha, vaid vaigistasin teda. Vältisin ja ignoreerisin kõike, mida ta minult tegelikult palus. Ma üritasin kontrollida kõike, mida ma temaga teen, sest mul oli hirm, et kui ma sellest kontrollist lahti lasen, siis läheb olukord veel halvemaks. Ja kuna ma tundsin, et minu sisemaailma üle ei ole mul mitte mingit kontrolli, siis üritasin ma teha kõike selleks, et vähemalt minu välimaailma kontroll oleks minu käes.
Aga tõde on see, et sa ei leia rahu läbi selle, milline sa välja näed.
Ja kuna see ei toiminud, siis ma mõtlesin, et äkki kui ma saavutan rohkem - kui ma olen edukam, distsiplineeritum, “parem”. Äkki siis tuleb ka sisemine rahu? Aga rahu ei tule saavutamisest. See lükkub lihtsalt järgmise eesmärgi taha. Ja kõiki maailma eesmärke ei suuda me saavutada, sest alati on uus juba ees ootamas. Alati saab veel edasi liikuda ja veel kaugemale püüelda. Ja kui ma sain aru, et ka eesmärkide püüdmine on piiritu ja kättesaamatu, siis ma hakkasin seda rahutunnet otsima teistelt.Tunnustusest. Heakskiidust. Aga teiste sõnad täidavad sind ainult hetkeks. Ja siis jääb jälle alles ainult vaikus ja tühjus. Ja see tekitab ka pettumust endas, nagu oleks teisi alt vedanud, sest nende sõnadel ei ole minu üle mõju.
Sealt edasi ma hakkasin end teistega võrdlema, aga see viis mind endast veel kaugemale. Sest mulle tundus, et ma ei saavuta iial täpselt sellist elu nagu kellelgi teisel on ja see muutus tegelikult jälle lihtsalt üheks kättesaamatuks eesmärgiks. Sest kõigil teistel on ju alati rohkem armastust, rohkem raha, rohkem sõpru, edukam äri, parem töö, paremad hinded, paremad tulemused, suuremad saavutused. Ja kõige selle keskel unustasin küsida kes olen mina, kui ma ei püüa olla keegi teine?
Kui ükski väline asi ei toonud rahu, siis ma proovisin lihtsalt mitte tunda. Hakkasin oma tundeid ja emotsioone alla suruma ning oma mõtteid summutama ja vaigistama.
Täitsin oma päevad kohustustega. Vältisin vaikust, kuulasin koguaeg podcaste, muusikat, panin alati teleka taustaks mängima. Peaasi, et ma ei peaks endaga üksi olema ja hääli enda sees kuulma.
Aga rahu ei tule sellest, et sa ei tunne. Vastupidi - rahu tuleb sellest, et sa ei karda tunda.
Ja lõpuks ma sain aru, et ma võin otsida rahu väljastpoolt terve elu - aga ma ei leia seda sealt kunagi. Ja siis ma hakkasin esimest korda lõpuks päriselt enda sisse vaatama. Mida rohkem ma olin vaikuses, seda tugevamaks muutus vaikus ja rahu minu sees. Mida rohkem ma lubasin endal tundeid tunda, seda kergemaks ja selgemaks muutus kõik minu sees, minus oli jälle ruumi. Mida rohkem ma iseendaga rääkisin, seda selgemaks said mu mõtted. Ja mis peamine - kui ma lasin lahti vajadusest kõike oma elus kontrollida, hakkas elu ise mind kõige ilusamal viisil kandma. Me ei pea kõike kontrollima. Tihtipeale ongi meil suurim "kontroll" oma elu üle siis, kui me oleme kontrollist lahti lasknud.
Ja ma mõistsin, et see, mida ma olen otsinud, on kogu aeg minus olemas olnud.
Aga kuidas alustada teekonda sisemise rahuni? See algab ühest otsusest: olla aus iseendaga.
Alustada saab väikestest sammudest - märka, kust sa rahu otsid, loo ruumi vaikusele, õpi oma tundeid tundma, mitte vältima, küsi endalt ausaid ja peegeldavaid küsimusi, vasta neile valju häälega, räägi iseendaga, loo usaldus iseenda vastu väikeste tegudega.
Sisemine rahu ei ole midagi, mida sa saavutad. See on midagi, mille sa avastad, kui sa lõpetad selle otsimise valest kohast. Ja usu mind, see on kõige ilusam koht, kuhu sa saad endaga jõuda.
Koht, kus sa tunned, et ma olen piisav, ma olen turvaline, ma olen kodus - iseendas.
Ja ma siiralt loodan, et me kõik jõuame sinna.