Tänapäeva maailmas, kus ühendusi on rohkem kui kunagi varem, olen mina ühtlasi kogenud, et see ei tähenda, et ma pean olema teistega pidevalt koos. Olen teadlikult valinud end väga tihti isoleerida ja ometi ei tunne ma end seetõttu üksildaselt – vastupidi, üksi olles tunnen ma end rahulolevana ja tasakaalus.
Selle enese isoleerimise avastasin ma enda jaoks alles hiljuti, peale bikiinifitnessi dieeti. Kui ma lihtsalt olin endaga nii pahuksis ja nii sügaval mustas augus, et ma ei saanud iseendalegi kindel olla. Ja siis tundus parim variant ennast täielikult isoleerida, sest ma tundsin, et iseenda alt vedamise suudan ma veel üle elada, aga kedagi teist ei suudaks ma niigi hapras olekus küll alt vedada. Ilmselgelt ei oleks ükski minu lähedane inimene võtnud isiklikult seda, kui ma oleksin canceldanud kokkusaamisi ja vältinud suuremaid üritusi koos nendega, siis mina siiski tundsin, et see oleks nende reetmine. Ja parem on lihtsalt üksi olla ja end korda teha ja siis jälle edasi minna nii nagu ma ei oleks vahepeal kadunud olnudki. Siiski ei soovita ma seda eneseisoleerimist nii rasketes olukordades igaühele, sest see ei pruugi olla kõigile lahendus, minule see lihtsalt sobis. Aga samas kui ma nüüd tagasi mõtlen, siis võibolla oleks olnud lihtsam kõigest sellest kellegi abi ja toega välja tulla. Oma tunnetest rääkimine ja enda mõtete jagamine aitab alati.
Samas natuke pikemat aega on minu jaoks olnud lihtne inimesi ka enda elust täielikult välja lõigata. Kui ma tunnen, et ma ei saa vastu neilt sama energiat, mida mina nendesse panustan. Kui ma tunnen, et mind ei kohelda nii, nagu mina kohtlen neid või et minuga käitutakse ebaausalt, siis ei ole minu jaoks probleem päeva pealt suhtlus lõpetada. Ma olen lõpetanud mitmeid aastaid kestnud sõpruseid lihtsalt sellepärast, et ma ei tunne, et mind nendes suhetes enam hinnatakse. Olen tundnud ära kasutamist, üle minu piiride minemist ja minu tunnetega mitte arvestamist. Ja varem, kui ma ise ennast ei austanud, armastanud ega kuulanud - siis oli selline käitumine teiste poolt minu jaoks okei. Sest ma ei teadnud paremini. Ma sõitsin ise ka oma piiridest koguaeg üle, ma ei arvestanud ise ka oma tunnetega, ma surusin neid pidevalt alla. Ma olen nüüdseks mõistnud, et me lasemegi teistel käituda endaga täpselt nii nagu me ise endaga käitume. Tänane mina ei lubaks kellelgi mulle liiga teha. Ja siis ei näegi ma muud varianti, kui need inimesed lihtsalt oma elust välja lõigata.
Muidugi oluline on nendel kahel asjal vahet teha. Mina olen õppinud, et mõnikord vajab hing lihtsalt isoleerimist, mingiks perioodiks, natukeseks ajaks, et endasse tagasi tulla ja enda sees asjad tasakaalu saada. Teinekord aga tuleb teha ka julge valik ja inimesi oma elust välja lõigata, see on lõplik variant ja otsus mis tuleb enda sees kindlaks teha ja läbi mõelda. Mõlemad on minu viisid end kaitsta ja hoida rahu enda sees. Mõlemat tuleb osata teha. Iseenda jaoks, mitte kellegi teise.
Aga millal see kõik algas? Millal minust sai inimene, kes kõnnib sellistest suhetest minema ja ei vaata tagasi? Ma ei ole alati selline olnud. Noorena ei osanud ma enda piire seada ja ma lasin endaga käituda ükskõik kuidas, peaasi lihtsalt, et ma ei peaks olema üksi. Et mu ümber oleks võimalikult palju inimesi ja mul oleks alati vähemalt üks inimenegi kellega aega veeta. Sest sellel ajal olin ma ise see, kellele sai alati loota. Ma olin kõikide jaoks alati kõigeks valmis. Alati telefonikõne kaugusel. Valmis iga kell kasvõi teise Eesti otsa sõitma, peaasi, et olla igaühe jaoks olemas, igas olukorras. Ma ei tahtnud, et keegi tunneks end üksi. Sest ma ise ei suutnud taluda üksi olemist. Ja empaat minu sees, ei tahtnud, et keegi teine iial end nii tunneks, nagu mina alati tundsin. Sest hoolimata sellest, et minu ümber oli alati meeletult inimesi, ei tundnud ma kunagi, et ma oleksin kellegi jaoks number üks. Et keegi teeks minu jaoks kõiki neid asju, mida mina nende jaoks olin valmis tegema. Ja sügaval enda sees tundsin ma end alati üksi.
Ühel päeval minu sees lihtsalt midagi muutus. Ma ei mäleta, kas see oli mõni telefonikõne, mida ma otsustasin teadlikult lihtsalt mitte vastu võtta või mõni sõit mille ma otsustasin kellegi jaoks tegemata jätta. Ja ma sain aru, et maailm ei saanudki otsa. Mitte midagi ei muutunud nende jaoks sellest, et ma valisin enda. Aga minu jaoks muutus väga palju. Kõik muutus hoopiski vaiksemaks ja rahulikumaks. Ma sain aru, et see ei olnud nõrkus vaid minu aju tegi hoopis täpselt seda, mida ta on loodud tegema. Mu närvisüsteem hakkas mind kaitsma.
Ma olen uurinud, et seda nimetatakse polüvagaalteooriaks ehk psühholoogiline ja neurobioloogiline teooria, mis seletab, kuidas meie närvisüsteem reageerib stressile, ohule ja turvatundele, keskendudes vagusnärvile - meie kõige olulisem närv, mis reguleerib keha sisemist rahu ja aktiveerumist. Meie närvisüsteemil on erinevad režiimid. Üks nendest on spetsiaalselt loodud meie kaitsmiseks. Kui sind on liiga palju kordi ära kasutatud, kui inimesed võtavad sinult alati rohkem, kui annavad, siis lõpuks ei oota su aju enam luba – ta lülitab end lihtsalt ümber. See viib sind sotsiaalse ühenduse režiimist üle tardumise ja eraldumise seisundisse. Ja see ei juhtu sellepärast, et sa oleksid katki või isekas vaid sellepärast, et su närvisüsteem teeb oma tööd, kaitseb sinu energiat.
Aga kust minu närvisüsteem üldse õppis, et inimesed võivad olla talle oht? Ma arvan, et see vastus läheb ajas kaugemale tagasi, kui ma tahaksin tunnistada.
Ma mäletan, et ma olen väiksest peale osanud ruumi lugeda enne, kui keegi üldse midagi ütleb. Ma olen alati osanud inimeste kehakeelest, näoilmetest ja olekust tunnetada ära kogu olukorra ja ruumi energia.
Seda nimetatakse emotsionaalseks sulgumiseks. See juhtub, kui laps õpib, et lähedus tuleb hinnaga – et armastus ja ettearvamatus käivad käsikäes.
Ja nii ma siis kohanesin - minust sai inimene, kes tajub pinget enne, kui keegi sõnagi ütleb ja õppisin, et turvalisem on tihti olla üksi. Siis ei pea kulutama oma energiat teiste energia tõlgendamiseks. Arvestama peab ainult enda emotsioonidega.
Ja nüüd täiskasvanuna tuleb see sama muster ikka esile. Iga kord, kui keegi mulle niiöelda liiga lähedale jõuab. Aga ma teadvustan endale, et see ei ole üdini halb ja see ei ole minu puudus – see on lihtsalt miski, mille minu noorem mina lõi ellujäämiseks.
Aga keeruliseks läheb siis, kui on vaja mõista: millal ma lihtsalt end kaitsen ja millal hakkan ehitama müüre, mis hoiavad absoluutselt kõik eemale. Sest ma tahan olla üksi, aga ma ei taha olla üksik.
Kuidas seda erinevust siis ära tunda? Müürid hoiavad paratamatult kõik inimesed ja energiad eemale - head, halvad ja noh ka sellised, keda ei saa kuskile liigitada, mina oma teadvuses nimetan neid hingetuteks, aga sellest mõni teine kord. Müürid on ehitatud hirmust. Hirm haavatavuse, hüljatuse ja reedetuse ees. Aga piirid seevastu on valikulised, need sünnivad eneseteadlikkusest. Kui sa lõikad kellegi oma elust välja ja tunned kergendust ning rahu, ei ole see isolatsioon – see on viis ennast kaitsta. Küsimus ei ole selles, kas peaksid inimesi oma ellu laskma või eemal hoidma, vaid selles, millised inimesed väärivad pääsu sinu rahusse.
Ma olen aru saanud, et need, kes tahavad minu ellu tulla, ei võistle mitte kellegi ega millegi muuga kui ainult selle rahuliku eluga, mille olen endale loonud.
Melanie-Anett
