Ma olen jõudnud ühte väga kummalisse ja ausalt öeldes ka hirmutavasse punkti oma elus — kohta, kus miski, mille nimel ma olen nii kaua õppinud, pingutanud ja vaeva näinud, on mind lõpuks täielikult murdnud.
See taipamine ei tulnud järsku ja see ei olnud üks konkreetne hetk.
See hiilis vaikselt ligi, kuni ühel õhtul ma lihtsalt lamasin voodis, vaatasin lakke ja sain aru, kui tühjaks see töö mind tegelikult tõmbab.
Mul oli vahepeal 7 päeva töölt vaba ja nende päevade jooksul hakkas midagi minus jälle vaikselt ellu ärkama.
Ma tundsin, kuidas ma tulen iseendaks tagasi. Ma olin jälle rõõmus. Mul oli energiat.
Mul oli trennis jõudu. Ma tundsin end hästi — nii vaimselt kui füüsiliselt. Ma suutsin oma emotsioone juhtida, olin heas tujus, ma unistasin, ma naersin.
Mu sisekõne muutus. Mu hoiak muutus. Mu olek muutus.
Ja esimest korda üle väga pika aja tundsin ma päriselt, et ma tahan enda eest hoolitseda.
Ainult sellepärast, et mul oli aega olla iseendaga.
Aega anda oma energia, oma tähelepanu ja oma kohalolu iseendale — mitte pidevalt teistele.
Ja ma armastasin, kuidas see mind tundma pani.
Ma ei olnud kunagi päriselt mõistnud seda lauset, et me anname endast nii palju teistele ära, et lõpuks ei jäägi midagi alles.
Et kui me anname teistele rohkem kui endale, siis me kirjutamegi vaikselt endale retsepti läbipõlemiseks.
Ma sain nendest sõnadest aru, aga see mõte ei olnud mulle nagu kohale jõudnud.
Nüüd jõudis.
Sest reaalsus on see, et iga kord kui ma lähen tööle, ma vahetan oma aja ja energia raha vastu.
Ma annan 24 tundi järjest endast kõik — oma tuju, oma iseloomu, oma jõu, oma emotsioonid. Ma olen täielikult teiste jaoks olemas. Aga kes siis minu jaoks olemas on?
Ja see ei piirdu ainult tööga. See on ka kool. Projektid. Praktika.
Ja samas ma saan aru, et mingis mõttes olen ma selle elu ise endale valinud.
Need kohustused, see tempo, need ootused — need on kõik olnud minu enda otsused.
Ma olen nii kaua elanud selles mindsetis, et lihtsalt peab läbi suruma.
Et see kõik on minu karjääri ja tuleviku nimel. Et ma teen seda ju enda jaoks.
Ja mingil tasandil see ongi tõsi.
Aga probleem on selles, kuidas ma seda teen.
Ma lähen alati kõigesse täielikult all in - ja siin tuleb mängu minu perfektsionism.
See osa minust, mis ei oska teha asju lihtsalt ära.
Mul on vaja, et kõik oleks ideaalne.
Et kõik oleks tehtud maksimaalselt hästi.
Ja nii muutuvadki kõik minu pisemadki ettevõtmised suurteks projektideks.
Mitte lihtsalt tööks. Mitte lihtsalt kooliks.
Vaid millekski, kuhu ma panen kogu oma energia, aja ja iseenda.
Ja mingil hetkel ma ei pane enam tähelegi, et ma ei jäta endale mitte midagi alles.
Ja sinna juurde tuleb veel üks asi, mida ma olen alles nüüd hakanud päriselt märkama,
ma ei oska enam lihtsalt olla - ma olen koguaeg tegemises.
Ma multitaskin pidevalt. Mul on peas ja to do listis korraga sada asja.
Ja selle asemel, et olla ühes asjas korraga kohal, olen ma kogu aeg juba järgmise juures. Ma proovin asju ette teha, kokku sobitada, optimeerida.
Näiteks tööl — iga paus, mis peaks tegelikult olema puhkuseks, muutub hetkeks, kus ma teen kooliasju.
Ja siis ma lähen tagasi tööle, ilma et ma oleks päriselt hetkekski peatunud.
Ja nii see lähebki. Mu aju ei saa kunagi päriselt puhata.
Ma ei ole kunagi täielikult kohal — ei tööl, ei koolis, ega iseendaga.
Ja ma saan aru, et just see ongi üks põhjus, miks ma olen nii läbi.
Sest ma ei anna endale mitte ühtegi hetke, kus ma päriselt lihtsalt olen. Kus ma saan endaga kontakti.
Kõik need korrad, kui ma ütlen “jah”, isegi kui ma sisimas tahaks öelda “ei”.
Kõik need korrad, kui ma valin teised enne iseennast.
Ja just sealt hakkavadki asjad vaikselt valeks minema.
Mitte järsku, vaid nii märkamatult, et sa ei saa arugi.
Kuni ühel hetkel sa märkad, et sa ei ole enam sina ise.
Ja see oli täpselt see koht, kuhu mina jõudsin.
Ma ei tundnud enam ennast endana. Ma olin täiesti kadunud.
Ma vaatasin peeglisse ja mulle vaatas vastu inimene, kes oli täiesti võõras.
Mu keha ei tundunud enam minu oma.
Ükskõik mida ma tegin — mu keha ja nägu olid paistes, mu tervis oli halb, ma olin pidevalt väsinud ja nõrk, mu pea oli justkui udu sees, nagu ma ei oleks päriselt kohal.
Ja kõige hullem on see, et ma nägin seda kõike, aga ma ignoreerisin seda.
Ma veensin ennast, et see on lihtsalt üks periood. Et küll see läheb üle.
Et kui ma lihtsalt surun ennast läbi, siis läheb lõpuks kergemaks.
Et meditsiin ei peagi olema lihtne - minust sõltuvad ju päriselt inimelud.
Ja ma teadsin ka, et ma ei ole ainus, kellel on raske. Teised ju saavad hakkama.
Aga mingil hetkel ma sain aru, et see mõte on ohtlik.
Sest see, et teistel on raske, ei tähenda, et mina pean ennast kaotama.
Meil kõigil on võimalus valida oma raske.
Ja mina ei taha veeta oma elu lihtsalt läbi surudes, lihtsalt vastu pidades ja lootes, et kunagi läheb paremaks.
Ma tahan olla oma elus päriselt kohal.
Ma tahan tunda, et ma olen mina ise.
Ma tahan olla enda vastu hea ja lahke.
Ma tahan ennast väärtustada.
Ma tahan elu ka nautida.
Ma tahan iseennast tagasi.
Ja kui ma aus olen, siis kõige rohkem hakkas see kõik välja tulema just tööga seoses.
Alguses, kui ma tundsin enne vahetust ärevust, ma arvasin, et see on lihtsalt mina.
Et mul ongi nõrk närvisüsteem.
Et see töö on lihtsalt nii vastutusrikas ja emotsionaalselt kurnav.
Aga siis hakkasin ma märkama mustrit.
Iga kord enne vahetust ärkasin ma juba hommikul väsinuna, selja- ja peavaluga.
Mu keha oli pinges, eriti alaselg — justkui kogu see vastutus ja emotsionaalne koormus koguneks sinna.
Ma otsisin põhjuseid - äkki trennist? äkki lihtsalt lihased nõrgad?
Aga see valu tuli ainult enne tööle minekut.
Ja kogu ülejäänud päev ma olin justkui ära. Tuim. Tühi. Ärrituv. Ärev. Pinges.
Alguses olin ma lihtsalt kurb.
Aga mingi hetk hakkasin ma õhtuti automaatselt nutma, sest minus oli tekkinud vastumeelsus. Ma ei tahtnud sinna enam minna.
Ja siis ma hakkasin endalt päriselt küsima — kas see on normaalne?
Ja vastus oli ei.
See ei olnud lihtsalt raske periood. See oli mu keha, mis üritas mind peatada ja ümber suunata. Aga ma ei tahtnud seda kuulda.
Ma püüdsin leida ainult positiivset - patsiendid on ju toredad ja tänulikud. Et see, mida ma teen, on päriselt oluline ja tähenduslik. Ja see kõik on tõsi.
On hetki, kus ma tunnen, et ma olen täpselt õiges kohas. Kui keegi naeratab, kui keegi tänab, kui ma saan kedagi päriselt aidata — siis see puudutab mind sügavalt.
Ja ma hoian nendest hetkedest kinni, võibolla isegi liiga palju, sest need annavad mulle põhjuse jääda.
Need annavad mulle põhjuse veenda ennast, et kõik on tegelikult okei.
Aga samal ajal on minus teine pool, mida ma ei saa enam ignoreerida.
See osa minust, mis on väsinud ja tühi - mis ei tunne ennast enam ära.
Ja ma saan aru, et ainult nendest ilusatest hetkedest ei piisa, kui ülejäänud aeg ma kaotan iseennast.
Ja siis ma veel hoidsin kinni mõttest, et aga see töö ju päästis mind. Sest ta päästiski.
Kui ma olin väga halvas kohas endaga, siis just töö andis mulle põhjuse jätkata.
Seal ei olnud vahet, kui katki ma olin, kui väsinud ma olin, kui väga ma tahtsin, et mind enam ei oleks — seal oli vaja, et ma oleksin.
Ja ma tundsin, et ma olen sellele tööle justkui midagi võlgu.
Aga siis tuli üks mõte, mis muutis kõike.
Kui mind ühel päeval enam ei oleks, siis töö leiaks mulle asenduse väga kiiresti.
Aga minu pere ja minu lähedased — nemad ei saa mind kunagi asendada.
Ja siis ma sain aru, et midagi peab muutuma.
Sest ma olin nii kaua prioritiseerinud kõike muud peale iseenda ja oma lähedaste, et ma olin ennast sinna vahepeale lihtsalt ära kaotanud.
Ja kuigi mu mõistus ütles mulle jätkuvalt, et “mulle ju meeldib see töö”, siis mu keha karjus vastu.
Ja eile ma tundsin esimest korda päriselt, mis tunne on kuulata oma keha, mitte ainult oma mõistust. See kergendus. See vabadus. See tuli sekundi pealt, kui ma andsin sisse lahkumisavalduse.
Ja loomulikult tuli kohe mu mõistus, et äkki ikka ei olnudki nii hull, teised küll saavad ju hakkama, igalpool mujal võib ju palju hullem olla.
Aga mu kehast tuli mõte, et kui mujal võib olla hullem, siis miks ei võiks mujal olla ka parem?
Ja seda tunnet ma nüüd järgingi.
Sest see unistus ei pruugi olla vale, aga iseenda kaotamine selle nimel ei ole seda väärt.
Ja see ei ole nõrkus, kui sa tahad midagi muuta.
Isegi siis, kui see tähendab sammu tagasi astumist.
See on tugevus.
See tähendab, et sa oled lõpuks hakanud ennast kuulama, et sa ei ignoreeri enam oma sisetunnet.
Sul ei pea olema kõik välja mõeldud. Sul ei pea olema plaani terveks eluks.
Aga sa pead hakkama ennast kuulama.
Sest sul on igapäev võimalus oma elu muuta.
Isegi täiesti teises suunas, kui vaja.
Ja sa ei pea jääma sinna, kus sa kaotad iseennast.

Melanie-Anett