Mingil määral olen ma oma elu esimesest ja ainukesest suhtest tervenemas juba aasta ja kaheksa kuud. Kui mõelda, et see suhe kestis kolm ja pool aastat, siis tundub see aeg piisavalt pikk, et hakata nägema asju veidi selgemalt.
Selle aja jooksul on minus toimunud palju taipamisi. Olen hakanud mõistma, mis selles suhtes tegelikult juhtus, mis läks valesti ja mis minuga selle aja jooksul toimus. Mis minus muutus. Ja võib-olla kõige olulisem küsimus – kelleks ma selle kogemuse kaudu sain.
Aga see arusaamine ei tulnud kiiresti ega lihtsalt.
Pärast lahkuminekut ei olnud mingit selget joont, kus üks peatükk lõpeb ja teine algab. Oli palju kokku ja lahku käimist. No contact tundus sel hetkel minu jaoks täiesti ebareaalne. Iga kord, kui ma temalt sõnumi sain, jooksin ma tagasi.
Nendes hetkedes, kui me jälle koos olime, tundsin ma end suurepäraselt. Nagu kõik oleks jälle korras. Nagu me oleksime lihtsalt korraks eksinud ja nüüd oleme uuesti õigel teel. Ma mõtlesin alati, et nüüd lähebki siit kõik ainult paremaks.
Aga siis läksime jälle lahku. Mõneks päevaks, mõneks nädalaks. Ei suhelnud, siis jälle suhtlesime.
Ja peale igat kohtumist toimus midagi, mida ma tol ajal üldse ei mõistnud.
Pärast neid kokkusaamisi tundsin ma end päevi, vahel isegi terve nädala, täiesti kohutavalt. Mul ei olnud energiat. Ma tahtsin ainult magada, süüa ja nutta. Mul oli nii valus ja süda oli nii raske. Koguaeg iiveldas ja pea käis ringi. Ma ei tahtnud kellegagi rääkida, mitte kellegagi olla. Ma tahtsin lihtsalt ära kaduda, sest see valu oli nii suur.
Ma mingi aeg leidsin endast video ja ma mäletan väga selgelt, miks ma selle tegin. Ma tegin selle hetkel, kui mul oli käsil järjekordne nutumaraton, lootuses, et kui ma kunagi olen paremas kohas, saan ma tagasi vaadata ja mõista, millisest august ma tegelikult välja tulin.
Sellel õhtul oli see video ausalt öeldes ainus asi, mis mulle natukenegi lootust andis.
Sest kui ma olin päriselt nende tunnete sees, siis ega tegelikult mingit erilist lootust minu sees ei olnud. Tundus, et see valu jääbki. Igaveseks. Et see ongi nüüd minu uus normaalsus. Et midagi paremaks enam kunagi ei lähe ja ma ei saa end enam kunagi korda. Et ma leinangi teda elu lõpuni ja ei suuda ei ise ennast ega kedagi teist enam mitte kunagi armastada.
Ma vaatasin seda videot ja kuulasin ennast. Ma nutsin seal hüsteeriliselt, hingeldades ja üritasin läbi selle mingeid sõnu leida, et selgitada, mida ma tunnen.
Nii palju kui ma läbi selle nutmise ja hingeldamise oma sõnadest aru sain, ütlesin ma seal midagi sellist:
“Mul on praegu selline tunne, et mu süda tuleb mu seest välja. Nagu keegi rebiks selle mu seest lahti ja ma ei saa aru, miks. Ja mu ajus on tunne, nagu seal oleks raudtee. Ja sellel raudteel sõidab rong, millel on mingi sada miljonit vagunit. Ja igas vagunis on sada miljonit mõtet, emotsiooni ja häält.
Ja nad kõik räägivad midagi. Nad kõik ütlevad midagi. Ja nad kõik teevad seda korraga.
Ja mu aju lihtsalt ei jää vait. Ja ma ei suuda nutmist lõpetada.”
Ma ütlen ausalt, et seda videot on päris valus vaadata. Sest ma näen seal tüdrukut, kes on täiesti katki. Tüdrukut, kes ei näe enam ühtegi väljapääsu. Ja ma tahaksin nii väga minna ajas tagasi ja iseennast kallistada ja öelda endale, et kõik saab korda ja ma tulen sellest tugevamana välja. Ja mul on nii kahju, et selles hetkes ei olnud mul mitte kedagi, kes mulle seda ütleks. Samas ega kellelgi ei olnud võimalust seda teha ka, sest ma ei rääkinud kellelegi, et me ikka veel suhtleme ja kohtume, sest see ei olnud miski, mille üle ma uhke olin. See pigem tekitas minus tunde, et ma olen nõrk ja ei suuda endale kindlaks jääda.
Igatahes ma ei saanud aru, mis mul viga on. Miks osa minust tahtis kogu selle peatüki seljataha jätta ja osa minust tahtis nii väga tema juurde tagasi. See teine osa minust rääkiski mulle hommikust õhtuni neid muinasjutte, mis hiljem mind jälle täielikku emotsionaalsesse kriisi viisid.
Pool minu ajust ja südamest kinnitas mulle, et mul on ju temaga hea olla. Vähemalt nendes hetkedes.
Aga miks ma siis ennast pärast nii halvasti tundsin?
See segadus ajas mind otsima meeleheitlikke lahendusi.
Ühel hetkel tegin ma endale Tinderi. Mõte oli lihtne: äkki aitab see mul edasi liikuda. Äkki kui ma kohtun uute inimestega, äkki isegi loon uue suhte, siis see valu lõpuks kaob. Et äkki keegi tuleb ja teeb mind korda ja ma saan igaveseks unustada, et ma selliseid tundeid ja emotsioone üldse kunagi tundma pidin.
Aga midagi minus lihtsalt ei liikunud selles suunas.
Minus ei tõmmanud mitte ükski rakk kellegi teise poole.
Ma võrdlesin kõiki uusi potentsiaalseid mehi temaga. Kõik, mida keegi ütles, tegi või tegemata jättis, tekitas minus automaatselt võrdluse.
Tema ei oleks nii öelnud.
Tema küll seda teinud poleks.
Tema oleks hoopis nii käitunud.
Ja nii ma jäingi sellesse nõiaringi.
Me saime jälle kokku. Peale mida langesin ma loomulikult emotsionaalselt jälle täiesti auku. Siis otsisin mujalt tähelepanu ja lohutust. Siis tuli jälle tema.
Ja nii see kestis kuid. Võibolla isegi peaaegu pool aastat.
Ühel hetkel hakkasin ma aru saama millestki, mida ma siis veel sõnastada ei osanud.
Minu närvisüsteem seostas teda armastusega.
Ta oli ju minu esimene armastus. Inimene, kes näitas mulle esimest korda, milline võiks suhe olla. Tema kaudu tekkisid minu esimesed standardid meeste ja armastuse kohta. Tema näitas mulle üldse, mis asi armastus on. Mul oli temaga koos nii palju "esimesi". Nii palju esimesi tundeid. Nii palju esimesi kogemusi. Nii palju esimesi mälestusi. Nii palju pisaraid mingitel põhjustel mida ma kogesin esimest korda. Nii palju esimesi elamusi. Nii palju esimest armastust.
Kui meie suhe lõppes ja meie kokkusaamised muutusid lihtsalt juhuslikuks ja casual'iks, sattus mu närvisüsteem täielikku segadusse.
See inimene, keda mu keha oli õppinud seostama turvalisuse, läheduse ja armastusega, ei pakkunud enam seda mulle.
Ja siis hakkas mu keha mind kaitsma.
Tagantjärele saan ma aru, et just sellepärast tundsingi ma pärast neid kokkusaamisi nii halvasti. Mu keha üritas mulle kogu aeg märku anda, et ma lõpetaksin selle ringi. Et nii ei saa jätkuda.
Aga tol ajal ma ei osanud teda kuulata.
Ja siis jõudis minuni üks väga oluline taipamine. Esiteks ilmselt ma ei saagi luua uusi suhteid enne kui ma vanast ei ole lahti lasknud. Ja teiseks vanast tuleb kõigepealt terveneda, enne kui uut suhet otsima hakata.
Ja tervenemise ajal see tunne minu sees, et ma ei ole veel uueks suhteks valmis, ei ole nõrkus.
See on kaitse.
Kui meie haavad on veel lahti, oleme me väga õrnad ja haavatavad. Sellises seisundis on meie emotsionaalne energia väga õrn. Me alles õpime aru saama, mis tegelikult juhtus ja mida me sellest kogemusest kaasa võtame.
Just selles faasis on väga lihtne tõmmata ligi inimesi ja suhteid, mis puudutavad meis täpselt neid samu valusaid kohti.
See tähendab, et me võime enda ellu tuua inimese, kellel on sarnased mustrid nagu meie eelmises suhtes. Inimese, kes triggerdab meis samu haavu.
Ja siis hakkab juhtuma midagi väga tuttavat.
Me proovime alateadlikult temas parandada neid samu asju, mida me eelmises suhtes parandada ei suutnud. Nagu seekord võiks lõpp olla teistsugune. Aga väga sageli viib see tee täpselt samasse kohta.
Uue lahkuminekuni.
Sest tegelikult ei peaks me valima enda kõrvale inimest, keda me tahame parandada või muuta.
Aga kui meie haavad on veel värsked, ei pruugi me olla jõudnud päriselt mõista, mis eelmises suhtes juhtus. Me ei pruugi olla jõudnud märgata oma mustreid, oma piire või oma vajadusi.
Ja kui me nendest asjadest veel aru ei saa, ei oska ka meie keha ära tunda, et see uus inimene ei ole meie jaoks õige.
Meie sisemine kompass alles kalibreerib ennast uuesti.
Sellepärast võibki tervenemise ajal tekkida see tunne: ma ei ole veel valmis.
Ja see ei ole takistus.
See on tugevus.
See on sinu keha viis öelda, et enne kui sa jagad oma elu kellegi teisega, on aeg kõigepealt tagasi tulla iseenda juurde. Õppida tundma seda uut versiooni endast, kelleks sa nende aastate jooksul said.
Sest tegelikult on kõige tervendavam suhe see, mille loome iseendaga.

Melanie-Anett