Ma ütlen kohe ausalt välja – minus on alati olnud väga tugev vajadus teha kõike võimalikult veatult ja kindlasti õnnestuda esimesel katsel - ühesõnaga perfektselt. Niiet see postitus tuleb pikk, vahetu, otsekohene ja väga peegeldav mulle endale. Tõenäoliselt nutan pool kirjutamise ajast, aga eks me näe.
Ma olen nüüdseks sellesse perfektsionismi teemasse nii sügavale sisse läinud, et olen aru saanud, kui suurt rolli see mõtteviis on mänginud kõiges selles, kes ma tänaseks olen. Miks ma olen teinud kõik need valikud oma elus, miks ma teen mingeid asju just sellistel kindlatel viisidel, miks ma olen nii mitmeid kordi kogenud läbipõlemist, miks ma tunnen kõiki tundeid nii sügavalt ja tugevalt. Aga ühtlasi ka seda, miks läbikukkumine ja ebaõnnestumine on minu jaoks alati nii raske ja valus olnud.
Perfektsionistide maailmas käivad asjad sageli nii, et kui midagi läheb halvasti, siis teeme end maatasa – täielik katastroof, nagu maailmalõpp. Samas kui midagi õnnestub, siis tundub, et järelikult ei olnud see piisavalt raske või oleks saanud kõike teha veel paremini. Ja järgmine eesmärk peab kindlasti olema veel kümme korda suurem.
Selline mõttekäik selgitab üsna lihtsalt, miks inimestel, kes seavad endale pidevalt väga kõrgeid ja kompromissituid standardeid, on ka suurem risk läbipõlemiseks.
Ma ütlen ausalt – varem, enne kui ma kogu seda maailma uurima hakkasin, arvasin ma, et see kõik on täiesti normaalne. Et ongi normaalne, kui ma ei tunne oma saavutustest eriti suurt rõõmu või tunnen seda ainult hetkeks. Et ongi normaalne, kui kohe pärast ühe eesmärgi saavutamist peab juba järgmise leidma. Et ongi normaalne, kui ma ei ole nõus oma standardeid mitte mingil juhul madalamale laskma. Et ongi maailmalõpp, kui miski ei lähe nii nagu olin planeerinud. Ja et ongi normaalne, et ma ei oska ennast päriselt tähistada. Ma arvasin, et selline lihtsalt ongi täiskasvanu elu ja et ilmselt kõik tunnevad neid tundeid, kogevad neid emotsioone ja elavad nende mõtetega.
Minu lähedased on tihti läbi elu välja toonud, kui nõudlik ma enda suhtes olen, kui töökas ma olen, kui palju ma nii noorena juba saavutanud olen, milline perfektsionist ma olen - ja ma olen alati võtnud neid sõnu komplimentidena. Sest ma arvasin, et see on hea omadus. Sõna ise tuleb ju “perfektsest” – ja kes meist ei tahaks olla täiuslik?
Ja kuigi on teooriaid, mis jagavad perfektsionismi kaheks – justkui “positiivseks” ja “negatiivseks” vormiks, siis minu meelest jõuavad mõlemad lõpuks üsna samasse kohta välja. See sisemine surve ei vii sind tegelikult edasi. Ja kui viibki, siis teeb see teekonna kordades pikemaks, raskemaks ja sageli ka enesehävituslikumaks.
Pealtnäha võib see kõik välja näha nagu ambitsioonikus, distsipliin ja kõrged standardid, aga reaalsuses, kui sa sellega igapäevaselt elad, siis sa tead, et see sõna ei ole kaugeltki see, milline ta kirjapildis välja paistab.
See ei tundu nagu täiuslikkus. See tundub nagu pidev tunne: “ma ei ole kunagi piisav.”
See ongi selle mõtteviisi paradoks. Inimesed näevad sinu pingutusi ja saavutusi, aga sina enda sees näed ainult finishijoont, mis jookseb eest ära.
Sa jooksed ja jooksed, aga sa ei jõua sinna kunagi päriselt kohale. Iga kord, kui ühe joone ületad, selgub, et see ei olnudki lõpp – see oli lihtsalt kurv, mis suunab sind järgmisele rajale. Ja nii sa jooksed jälle edasi.
Ükskõik mida sa teed, kui palju sa saavutad, kui palju sa elus suundi muudad, kui palju sa õpid, kui palju sa ameteid vahetad, kui palju sa kolid, kui palju sa treenid, kui palju sa raha teenid, kui palju sa aitad teisi või kellessegi/millessegi panustad – enda sees ei jõua sa kunagi rahu tundeni. Sest mitte miski ei ole kunagi piisav.
Kõige raskem selle juures on see, et vahemaa ühest finishijoonest järgmiseni läheb iga korraga pikemaks. Sinu standardid ja ootused tõusevad iga saavutuse järel veel kõrgemale. Sa pingutad rohkem, panustad rohkem, surud ennast veel rohkem tagant.
Sa jõuad järgmise eesmärgini – ja oled selleks hetkeks veel rohkem väsinud, veel rohkem kurnatud ja veel rohkem läbi. Aga ka selle eesmärgi saavutamine ei paku sulle päriselt rahulolu.
Niisiis muudad jälle suunda, sead uue eesmärgi ja alustad otsast peale. Lõputu nõiaring.
Psühholoogia näitab, et perfektsionismi olemus ei seisne tegelikult lihtsalt soovis asju hästi teha. Kui see oleks nii, siis oleks see ilmselt üks parimaid omadusi üldse – ja kindlasti väga tugev edasiviiv jõud elus.
Aga tegelikult on see sageli rajatud hoopis hirmule, pidevale enesekriitikale ja usule, et meie väärtus sõltub sellest, kui palju me saavutame.
Selline sisemine muster kujuneb sageli väga varases eas. Kui laps kasvab keskkonnas, kus armastus ja kiitus on tihedalt seotud saavutustega ning läbikukkumine toob kaasa kriitika või tunnustuse puudumise, siis tema aju hakkab looma omamoodi uskumusi.
Näiteks - kui ma olen veatu, siis on mul turvaline; kui ma olen ideaalne, siis mind armastatakse; kui ma ei eksi, siis mind kiidetakse.
Ja kui aju kuuleb neid sõnumeid piisavalt kaua – eriti esimestel eluaastatel, siis muutuvad need meie sisemiseks tõeks. Ja neid uskumusi on hiljem väga raske ümber kirjutada.
Õnneks on olemas ka teine jõud – ambitsioon.
See tuleb meie ellu tavaliselt natuke hiljem. Vanusega, kogemustega, eneseteadlikkusega. Kindlasti on ka sellel oma seosed lapsepõlve ja kasvatusega, aga seda ma ei ole nii sügavalt uurinud. Veel. Ilmselt sukeldun ma ka sinna maailma üsna varsti, sest ka ambitsioon on üks omadussõna, mida mulle väga tihti külge pannakse ja mida ma ka ise endas väga tugevalt tunnetan ja hindan. Ja tegelikult oleks väga põnev mõista, kust see tuleneb ja kui palju on see omadus minu valikuid ja olemust mõjutanud.
Erinevalt perfektsionismist on ambitsioon tegelikult väga eluterve ja edasiviiv omadus. Ambitsioonikad inimesed seavad endale eesmärke, liiguvad nende poole ja kui nad midagi saavutavad, oskavad nad seda ka tähistada.
Ja mis kõige olulisem, ebaõnnestumisel õpivad nad oma vigadest.
See ongi üks suurimaid erinevusi. Ambitsioon lubab eksida. See näeb läbikukkumisi kui osa teekonnast, mitte kui tõendit sellest, et sa oled läbikukkunud.
Aga niipea, kui eesmärkide seadmine ja nende poole püüdlemine muutub hirmuks ebapiisavuse ees, muutub see muster ebatervislikuks.
Siis tundub iga viga nagu maailma lõpp. Ja isegi siis, kui midagi läheb üsna hästi, tundub see ikkagi läbikukkumisena, sest oleks ju saanud paremini. Oleks võinud rohkem pingutada, rohkem panustada, midagi muud tegemata jätta.
Ja nii tekibki sinu peas see vaikne hääl, mis kordab sulle päevast päeva:
sa ei ole piisav, sa ei tee piisavalt, sa ei pinguta piisavalt, sa ei taha seda piisavalt, sa ei treeni piisavalt, sa ei õpi piisavalt, sa ei tööta piisavalt, sa ei piira end piisavalt, sa ei piitsuta end piisavalt ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi.
Kui sa kuuled sellist juttu enda sees aastaid, iga päev, siis varem või hiljem hakkab see su vaimset seisundit mõjutama. Alguses võib see väljenduda ärevusena. Väga sageli areneb sellest aja jooksul läbipõlemine. Ja lõpuks viib see väga suure tõenäosusega depressioonini.
Hakkavad kannatama suhted lähedastega. Ja mis kõige olulisem – suhe iseendaga.
Sa kaotad end ära kogu selles keerises.
Ja võib-olla üks kõige ohtlikumaid lõkse selles mõtteviisis on kõik-või-mitte-midagi mõtlemine. Meie peas on ainult kaks varianti: kas tulemus on veatu või see ei loe üldse.
See omakorda teeb uute asjade alustamise väga keeruliseks. Sest kui midagi ei ole võimalik teha ideaalselt, tundub parem seda üldse mitte alustada.
Samas on ju ikkagi meie sees pidev surve uusi eesmärke seada, uusi asju teha ja edasi liikuda. Aga millegi uue alustamine tundub nii ressursimahukas ja hirmutav, et me lükkame seda edasi. Ja nii tekibki järgmine ring.
Meil on peas sada asja, mida me teame, et peaksime tegema. Aga me ei suuda nendega alustada, sest meie energia on juba niigi miinuses ja me oleme endale võtnud rohkem, kui meil tegelikult kanda jaksame.
Tähtaegade lähenemine tekitab veel rohkem stressi. Keha toodab veel rohkem kortisooli. Uni halveneb. Emotsioonide reguleerimine muutub raskemaks.
Hakkavad kannatama toitumisharjumused, igapäevased rutiinid ja suhted inimestega meie ümber.
Ja üsna märkamatult võib see viia selleni, et me tõmbume järjest rohkem endasse ja paratamatult hakkame end isoleerima.
Ja kui ma olen üritanud aru saada, miks selline mõtteviis nii sageli läbipõlemiseni viib, siis tegelikult on vastus üsna lihtne.
Kui sinu väärtustunne on seotud sellega, kui palju sa saavutad, siis sa ei saa kunagi päriselt puhata. Sest puhkus tundub nagu paigalseis. Ja paigalseis tundub nagu läbikukkumine. Aga läbikukkumine on meie jaoks ju maailmalõpp. Ja kui me oleme läbikukkunud, siis me peame ju kohe juba mingi uue eesmärgi seadma, millega me loodetavasti saavutame edu, aga see omakorda tooks meile jälle juurde uue kohustuse, mis vajab jälle aega, energiat ja panust. Ja siis me hakkame oma peas seda kõike ketrama - ma ebaõnnestusin, ma ei taha seda tunnet tunda, ma pean kiiresti midagi uut saavutama, siis ma äkki tunnen ennast hästi, aga ma olen väsinud ja ei jaksa alustada, ma lükkan seda edasi, aga see on ikkagi juba minu alateadvuses minu uus kohustus, mis on lihtsalt nüüd jälle seal tegemata asjade listis. Ja nüüd on mul veel rohkem läbikukkunud tunne, sest mul on veel rohkem tegemata asju ja see väsitab mind veel rohkem.
Sellise sisemise survega elades ei ole pingutus enam midagi ajutist vaid see muutub sinu vaikimisi olekuks. Sa oled kogu aeg justkui natuke pinges, natuke valmis järgmise sammu jaoks, natuke valmis tõestama, et sa oled piisav.
Aga meie keha ei ole loodud elama pidevas tõestamise vajaduses. Ja kui su närvisüsteem on pidevas võitle-või-põgene režiimis, siis lisaks vaimse heaolu langusele hakkavad ilmnema ka füüsilised muutused sinu kehas ja enesetundes. Füüsiliselt võib see väljenduda erinevates valudes, kõige levinum on alaseljavalu. Alaseljas hakkab keha hoidma emotsionaalseid pingeid. Kui me tunneme, et meil on kanda liiga palju, et meil on suur vastusus, et meil ei ole kellelegi toetuda ja me ei saa ju abi ka küsida, sest see oleks jälle meie jaoks läbikukkumine. Lisaks võib see väljenduda söögiisu muutustes ja seeläbi kehapildi ja -koostise muutustes. See tekitab meile jälle uued kohustused - esiteks harjuda oma uue kehapildiga, teiseks teha ikka kindlasti võimalikult palju trenni ja olla aktiivne, et mitte end käest lasta. Samas läbi kogu selle pingutuse tunda, et ma ei ole piisav ja ei tee piisavalt trenni ja ei näe piisavalt treenitud välja, sest keha lihtsalt on nii stressis, et ta hoiab kõike endas kinni ja keeldub lahti laskmast, sest tal pole õrna aimugi mis hetkel toimub ja mis võibolla homme toimuma hakkab ja mis üldse järgmine nädal saab. See tekitab paratamtult tunde, et ma toitun ju piisavalt hästi, treenin ju piisavalt palju, magan ju piisavalt - miks ma siis ikka ei ole piisav, et piisavalt hea välja näha ja end piisavalt hästi tunda?
Ja kuigi esmapilgul võib see tunduda isegi produktiivne. Sa saavutad palju, liigud kiiresti edasi, inimesed ümberringi näevad sinu distsipliini ja töövõimet. Aga samal ajal koguneb sinu sisse järjest rohkem väsimust, frustratsiooni ja rahulolematust. Sest teised näevad sinus kõiki neid häid asju ja sa ei suuda mõista, miks sina ise neid näha ei suuda.
Ja kui miski ei ole kunagi piisav, siis ei saa ka sina kunagi päriselt puhata.
Ja just see ongi koht, kus paljud inimesed lõpuks läbi põlevad. Ja läbipõlemist ei soovi ma mitte iialgi mitte kellelegi. See on seisund, kust sa ennast järsku lihtsalt avastad. Ja sinna seisundisse jõuadki sa perfektsionismi tagajärjel. Sest kui sa jooksed läbi elu ühest eesmärgist teiseni, hetkeksi peatumata et puhata, elada kohalolus, nautida hetke, siis paratamatult jõuad sa täieliku läbipõlemiseni.
Läbipõlemine on seisund, mis tekib pikaajalise stressi ja ülekoormuse tagajärjel, kõige sagedamini töö, õpingute või pideva saavutussurve kontekstis.
Selle keskmes on tavaliselt tunne, et sa oled nii emotsionaalselt kui füüsiliselt täiesti kurnatud.
Läbipõlemise kolm peamist komponenti, mida psühholoogias sageli kirjeldatakse, on emotsionaalne kurnatus ehk tunne, et sul pole enam energiat ega ressursse; distantseerumine ehk hakkad eemalduma tööst, inimestest või kohustustest; vähenenud efektiivsuse tunne ehk tunne, et sa ei saa enam nii hästi hakkama kui varem.
Oluline on, et erinevalt depressioonist on läbipõlemine tavaliselt seotud mingi konkreetse eluvaldkonnaga.
Et asi selge oleks siis depressioon seevastu on vaimse tervise häire, mis mõjutab inimese mõtteid, emotsioone, käitumist ja keha laiemalt.
Tüüpilised sümptomid võivad olla püsiv kurbus või tühjusetunne, huvi ja rõõmu kadumine peaaegu kõigi tegevuste vastu, lootusetuse tunne, energia puudus, une- ja söögiisu muutused, keskendumisraskused, mõnel juhul ka enesevigastuse või surmamõtted. Erinevalt läbipõlemisest ei pruugi depressioon olla seotud ainult töö või saavutustega – see mõjutab kogu elu.
Peamine erinevus nende kahe vahel ongi see, et läbipõlemine tekib tavaliselt pikaajalise stressi ja ülekoormuse tõttu ning on sageli seotud töö või saavutussurvega ja võib paraneda, kui inimene puhkab, muudab töökoormust või keskkonda. Aga depressioon on kliiniline vaimse tervise häire, mis mõjutab kogu elu, mitte ainult ühte valdkonda ning vajab sageli professionaalset abi.
Ja kui sa tunned, et sa vajad abi, siis ära karda seda küsida. Nii läbipõlemisest kui depressioonist on kordades lihtsam kellegi toel välja tulla. Ka seda lauset kirjutan ma oma kogemusest, nagu kogu seda ülejäänud teksti siin. Mina tõenäoliselt oma perfektsionistlikust olemusest tingituna otsustasin nii läbipõlemisest kui ka depressioonist omal jõul välja tulla. Ja üksi seda tehes võtab see meeletult rohkem aega ja ei pruugi alati üldse tulemuseni jõuda. Aga ilmselt tänu sellele, et ma seda üksi tegin, kirjutan ma ka praegu seda blogi siin. Sest muidu ma võibolla ei oleks kõikide nende valdkondade kohta nii palju uurimistööd teinud. Ma lihtsalt tahtsin endast nii väga aru saada ja minu soov ennast sealt august välja aidata oli tõesti lihtsalt nii meeletult suur. Ja see kõik võttis mul pea aasta aega. Ja selle viimase aasta jooksul olen ma kõikidest oma probleemidest hakanud palju teadlikumaks saama. Ja üks neist on ka see perfektsionismi ja ambitsioonikuse olemuse erinevus. Ja ausalt öeldes on see olnud üks keerulisemaid asju, mida ma olen pidanud enda juures lahti harutama.
Sest see perfektsionistlik käitumine ei ole lihtsalt harjumus. See on olnud minu mõtteviis, minu sisemine dialoog ja mingil määral ka osa minu identiteedist, terve minu elu.
Kui sa oled aastaid uskunud, et sinu väärtus sõltub sellest, kui palju sa saavutad, siis ei ole lihtne ühel päeval otsustada, et nüüd ma enam nii ei mõtle.
See on paratamatult väga aeganõudev protsess.
Ja läbi selle protsessi olen ma pidanud õppima asju, mis varem tundusid mulle täiesti võõrad ja ausalt öeldes võimatud. Paljude nende asjade peale ei oleks kunagine mina isegi osanud tulla. Näiteks seda, et kõik ei pea olema perfektne. Et mõni asi võib olla lihtsalt hästi. Et puhkamine ei ole laiskus. Ja et mõnikord on täiesti okei midagi teha lihtsalt sellepärast, et see pakub rõõmu, mitte sellepärast, et see viib mind järgmise eesmärgini.
Ja see ei tule mul endiselt loomulikult. Ja see on endiselt minu jaoks äärmiselt raske.
Vahel märkan ma end ikka mõtlemas vanade mustrite järgi. Vahel tuleb see sama hääl tagasi ja ütleb, et ma peaksin rohkem tegema, rohkem pingutama, rohkem saavutama.
Aga vahe on selles, et nüüd ma oskan seda märgata.
Ja iga kord, kui ma seda märkan, on mul võimalus valida natuke teistsugune tee.
Ma ei usu, et ma kunagi täielikult sellest mõtteviisist lahti saan. Ja samas võibolla ma ei peagi.
Sest me kõik oleme loodud sellistena nagu me oleme mingil kindlal eesmärgil. Ja kõik meie iseloomuomadused on millekski meile head, vajalikud ja kasulikud. Ja niimoodi mõeldes oleme me kõik tegelikult omamoodi täiuslikud. Perfektsed.
Aga igatahes mina endiselt õpin seda tasakaalu.
Õpin vahet tegema ambitsioonil ja pideval enese piitsutamisel. Õpin tähistama hetki, mis varem oleksid jäänud lihtsalt järgmise eesmärgi varju. Õpin lubama endale rohkem rahu.
Ja võibolla ongi see kogu selle teekonna kõige olulisem osa.
See, et ma õpin lõpuks kohale jõudma.
Ja selle teksti lõppu kohale jõudes olen ma endast liiter pisaraid välja nutnud.

Melanie-Anett